Elu on ilus:D

Jälle tallinnas ja sellele on ka põhjus...mul on vaja lõpetamiseks kingi ja asju osta:D!!!!!!!
LÕPETAMISKS!!!
Mõtlesime Anniga, et tatoveerime number 38 oma tagumiku peale:D 38 on kõige parim number üldse...!!!
Nädalavahetus oli (Y), Abruka veel parem ja Võrus oli ka hea!!:D
Kolme päeva pärast siis lõpetamine ja lõpupidu...siis jaanipäev ja siis Hispaania...jubeeee:D

Shake what your Mama give ya!!!!!!!!

:D

Päike hakkab vaikselt juba minu akendest ka sisse paistma..

Pole niiii ammu siia midagi kirjutanud. Põhjus? ...sest mulle ei meeldi kirjutada oma mustast august, kus ma juba pikemat aega sees olen istunud ja lihtsalt istunud...pole mitte midagi ette ka võtnus, et sealt välja saada. Kuni tänasesni..Tallinnast on saanud viimased aastad mu healing-place. Alati jooksen siia, kui ei suuda enam. Ja teisel päeval siin Tallinnas olles tunnen juba, et Päike on ilus ja Ilm on ilus ja SUVI on..:D Aga see ei tähenda veel, et ma iga pisiasja pärast sinna auku tagasi ei lendaks...
Ma hakkasin mõtlema, et ma ei ole kunagi saanud elus nii palju tagasilööke kui praegu...asi ei liigu lihtsalt. Aga äkki see peabki nii olema, et mind proovile panna?! Sellisel juhul olen ma läbikukkunud:D. Võibolla kõik see on sellepärast, et mind ootab ees midagi head?? Äkki sellepärast, et kõik on alati liiga hea olnud ja nüüd lihtsalt tuli see aeg, kus kõik ei ole hästi?
Ahh ma ei tea...Ja kõige rohkem loodan ma, et seda asja ei juhtu, mida ma praegu niiiiiiii väga kardan. Kui see peakski juhtuma, siis ma usun, et elu ei jää seisma, vaid hoopis läheb erilist rada pidi, mida ma kunagi ei kahetse. Aga eks need järgmised nädalad näitavad...ja siis saab eluga edasi minna...ja kuhu poole, eks see paistab.. Ükspäev mõtlesin, et ma olen nagu seal viie ristis aga neid teid oleks seal kõvasti rohkem...ja ma seisan ühe tee otsas ning vaatan selle lõppu..ja mõtlen ja näen igast ilusaid asju ja siis äkki tuleb sinna tee ette suur uks, mis läheb pauguga kinni. Nii jooksen kohe järgmise tee ette ja jälle näen liblikaid ja lilli selle uue tänava lõpus..mis järgmisel sekundil suure puguga kinni läheb...nii jälle järgmise tänava alguses ja järgmise, aiult et need ukse paugud muutuvad järjest vaiksemaks... Ega niisama ei öelda, et inimene harjub kõigega. Ajaa seal viieristi keskel on minu pisike elu..minu kodu, aed koos värviste aia toolidega, ema, isa, Pelli jne... Hea on, et selline koht on, kuhu ette ei saa langeda ükski uks, koht kust keegi ära ei aja ja koht millega kõik need tänavad viiksid, kui sealt kuskilt kaugelt tagasi jalutada. Järeldus: Ära mõtle liiga palju, ÄRA KUJUTA ETTE!! Sest vastasel juhul on ukse paugud liiga valjud. Ikkagi, Kõik läheb nii kuidas minema peab, mitte nii kuidas sa ette kujutad!!
Naljakas, kuidas iga inimene näitab oma emotsioone erinevalt välja...kes nutab, kes pöörab kõik naljaks, mõni lihtsalt jääb vait, mõni hakkab jooma...Viimasel ajal mul juba selline tunne, et jään oma viimastest sõpsuritest ka juba ilma. Sest ma olen juba iseendale vastik...mis siis teistel veel. Pole ime, et kõik kodused küsivad koguaeg, millal ma tööle lähen:D Ma enam ei mäletagi, milline ma varem olin...või olen koguaeg selline olnud ja nüüd alles aru saanud sellest? Viimasel ajal oleks veekindel ripsmetuss kasuks. Ma loodan, et mitte kauaks.
Ärkasin ennem ja siis kuuulsin kuidas telefon piiksus...käis südamest läbi juba...eile kaija rääkis, et keegi rääkis, et kellegi ema oli kellegile rääkinud, et keegi oli saanud kirjandi tulemused kätte..:D Aga see oli Mari, kes on tänaest samasugune töötu nagu mina:S Aga Hpsalus ongi vaja prügisorteerijaid :D.
Reedel käisime tibude kokkutulekul...Liisi ja Mati on nii palju jälle kasvanud...nende kasvamist ei tohi maha magada. Sest sellest ilma jäämine oleks liiga kurb.
Vot nii...nüüd siis rõdule kiikuma.